|
14. märts Mul on suure hooviga maja. Keldris on rokiklubi - ja tohutu spordisaal. Klubis on parasjagu kontsert. Karvikud joovad. Nende hulgas on ka Scooby-Doo, Shaggy ja Velma. Shaggy likes Lapin Kulta (?). Mina olen õues. Vaatan, kuidas taevas mustaks tõmbub. Hämar on juba. Tibutab. Ja ühtäkki ma tean, et mul on Quest. Ja quest itemid on üle terve hoovi laiali. Murul lebab üks kaart. Selline pusle moodi. Epic plot item. Ma saan seda igatpidi voltida ja keerata ja peale iga liigutust pilt muutub. Alguses on seal kubistlik apelsin, lõpuks aga kübaraga Paadimees, kes sõidab taevas. Taevas on suvesinine, väikeste valgete pilvetupsudega. Paadimees naeratab. Aerud künnavad õhku. Ja siis näitan ma kaarti juba Scooby-Doole. Vihm on tugevamaks läinud, aga märjaks ei saa keegi. Äkki ilmub aia teise otsa portaal. Ja üks võlur - Merlin, oma pika habeme ja sinise kuuega. Aga äkitsi pole enam miski sinine. Ja muru pole roheline. Kõik on seepia. Tuhm, punakaspruun. Kuidagi surma värvi. Merlin jookseb läbi portaali. Aga midagi ei juhtu. Ta jookseb veel mitu korda, aga tulemus on sama. Kui ma temaga rääkida üritan, hüppab ta üle kõrge puitaia ning kaob. Nagu mingi pätt õunaraksus. Väärikas valge habe my ass. Katkised aialipid laperdavad ja kriiksuvad tuule käes. Valge värv on kohati maha kulunud. Korraks mõtlen ajalippidest. Aed, aeg... Aia ääres vedelevad pallid. Kolm tükki. Üks vana tennisepall ja kaks suuremat vahtkummist palli, mis näevad välja, nagu oleks koerad nendega sajandeid mänginud. Naaberhoovis seisab inimsuurune kaltsunukk. Tal on peas kartulikott, kaelas poomisnöör, mis ripub lihtsalt õhus, ja koti sisse on rebitud suu. Suust tolkneb kuivanud keel. Seljas on tal mingid vanad nartsud. Ja tal on tiivad - kaks vana taluakent. Läbi klaaside paistab lendav vareseparv. Nukk naeratab. Ta tahab, et ma talle palli viskaksin, aga kui ma valin vale palli, siis juhtub midagi halba. Kõhutunne ütleb. Ja kui ma temaga ei mängi... Taamal luurab mind miski. Ma ei saa täpselt aru, mis see on, ma ei Näe, aga ma kardan. Ma ei tahagi täpselt aru saada. Aga kui ma nukule palli ei viska, siis ma hakkan Nägema. Niisiis söön ma väikese palli ära (?) ja lennutan ühe suurtest üle aia. Tuul tõuseb. Vihm lakkab, aga kuidagi külm on. Hämar sees ja väljas. Vale valik. Kellegi käed haaravad mul selja tagant kinni. Sõrmi pole, on vaid lilleline riie. Õrnpunased roosid kreemikasvalgel taustal. Minu tekil on samasugune muster. Miskipärast on see nii õudne. Mul on hirm, kohutav külm hirm. Ja äkki lilleline riie muutub, asendudes tumepruuni kangaga. See on räbaldunud ja tolmune. Mul on tunne, et see on 50 aastat kirstus mädanenud. Ja enne seda on kanga sees 50 aastat mädanenud ühe vana kuninga laip. Korraks kujutan ette isegi tema krooni. See olevus, kes mind oma raudses haardes hoiab, on vähemalt kaks meetrit pikk. Tema nägu, mis kapuutsi varjust vaid õige vähe paistab, on kipsist. Nina on ära lagunenud, põsed pragunenud ja silmad tühjad. Ja temalgi on tiivad. Kaks ust. Kunagi olid need valged, ent nüüd on enamik värvist maha koorunud, paljastades vana tuhmhalli puidu. Üks ustest paotub. Ma panen silmad kinni, sest ma ei taha teada, mis selle taga on, aga see ei aita - ma näen isegi läbi laugude. Selgemini kui kunagi varem. Lävel seisavad surnud inimesed. Lapsed. Nahk on neil hall, silmad suured valged pärlid, elutud ja punsunud, ning seljas on neil pikad hallid kleidid. Surnud laste taga on pimedus. Ja pimeduses on neid veel. Rahutuid hingi, kõdunevaid laipu. See on nii ÕUDNE. Teadmine, et neid on rohkem, ja fakt, et ma neid ei näe. Kui ma ei tea, kus nad on, siis äkki nad on minu sees? Aga õnneks päästab mind Shaggy. Uks sulgub, ühes sellega ka kõik need valged silmad. Shaggy on kurb, sest Lapin Kulta on otsas. Pakun talle õunamahla, aga ta on ikka kurb. (Siin on väike mällar.) Mu sõbrad on hädas. Ma jooksen teisele poole maja ja väravast välja. Maja ees laiub suur järv, järve ümber aga tohutud mustad metsad. Kaldal on paadisild, selle ääres üks lootsik. Paadis on valge lina all pikali minu sõbrad. Nad on kahvatud, aga ma tean, et surnud nad pole. Veel mitte. Ma jooksen paadi poole, aga jään hiljaks - Paadimees tõukab oma ratsu ridvaga kaldast lahti. Ta meenutab seda Monopoly-meest. Sukeldun pea ees vette, aga mitte midagi ei pritsi õhku. Isegi laineid ei teki. Järve pind on sile ja läikiv. Taevas loojub päike, aga vesi seda ei peegelda. Järv on lihtsalt vaikne läikiv hõbehall. Tardunud. Ajatu. Ujun paadile järgi ning jõuan kaugele vastaskaldale. Seal on tuhandeid paate, igas hulpivas lootsikus aga surnud inimesed valgete linade all. See on nagu linn vee peal. Veneetsia. Amsterdam. Inimesed elavad ujuvates majades/on surnud ujuvates hauakambrites. Otsin oma sõprade paadi üles ja päästan nad ära. Õnneks läheb mul paremini kui Kalevipojal. Mõõka veest ei leia. Jalad jäävad ikka otsa. Näen kilu. Järves. (?) Mõne aja pärast olen ma oma voodis. Üritan magama jääda. Tekk on peal. See õrnpunaste roosidega. Aga ühtäkki see pole enam tekk, vaid hoopis too ustest tiibadega olevus. Aga seekord on ta siiski lillemustriga. Täpselt nagu minu tekk. Ma tahaksin karjuda. Ma hakkan lämbuba. Istuli ei saa ka, ehkki see olevus toetub ainult mu põlvedele. Ja ta lihtsalt passib seal. Nagu kuju, kipsist nägu elutu, ustest tiivad kõrgel pea kohal. See on nii hirmus. Ma kardan, et need uksed lähevad jälle lahti. Hakkan siplema. Ma saan aru, et see on uni, aga ma ei suuda üles ärgata, ehkki üritan. Ma lihtsalt ei oska. Üritan appi hüüda. Ajage mind üles, palun! Haaran oma mobiili. Mäletan, et panin selle öösel padja kõrvale. Ma tunnen, et see on mul käes, tunnen selle kuju ja tekstuuri, aga ma ei näe seda. See on teises maailmas, selles tõelises maailmas, mitte unenäos. Vajutan paaniliselt nuppe. Kipsist nägu vaatab mind. Appi. Ja siis ma äkki ärkangi, Nokia käes. Uksed ei jõudnudki avaneda. ¤ Vahel tahaks unenäod linti võtta. Saaks ehk nii mõnegi kassahiti. |